Täna 4.01.2018 on väga eriline päev olnud. Ma sain oma teise triibu. Ütleks isegi kaua oodatud teise. Aga tulen selle juurde mõne hetke pärast tagasi. Tahan lahti seletada miks see päev eriline on olnud? Nagu paljud inimesed, tegin ka mina enda uusaastalubaduse: ennast käsile võtta. Loomulikult on üheks asjaks tervislik toitumine ja oma keha eest hoolitsemine. Olen sellele varemgi rohkem tähelepanu pööranud. Iga kord on muutusi mõne aja pärast ka märgata olnud, kuni päevani, mil taas alla annan. Ilmselt mõtled ka sina, et mis siis seekord teisiti peaks minema? Aus vastus on, et ma ei tea. Aga asi mida ma tean on see, et kui ei alusta, siis ei muutugi midagi. Seega olen juba võitja, sest alustasin 🙂 Juurviljad ja puuviljasmuutid on selle aasta esimestel päevadel mu sõbrad olnud. Aga olulisem muutus tuleb teha mõttemaailmas! Mu sõbral on 100 päevane mediteerimise väljakutse. Ja see seisneb selles, et mediteerid 100 päeva järjest. Sada päeva on paras aeg, et tekiks harjumus. Me alustasime koos 2015 aastal selle väljakutsega. Ma pidasin tookord videoblogi ja muutused minu sisemaailmas olid isegi välja poole märgata. Ma teadsin ja tundsin selle mõju oma maailmavaatele, tujude kontrollile, vastuvõtlikkusele asjade sutes, mis ei olnud minu kontrolli all jms. Aga ometi jätsin ma väljakutse pooleli. Sest 1 päev jäi vahele ja sõber ütles, et ma olin väljakutse läbi kukkunud. Ma solvusin ja oligi kõik. 2016 aastal proovisin mitmel korral uuesti alustada aga üle 3 päeva järjest ei suutnud mediteerida. “Ei leidnud aega selle jaoks” Ometi teadsin, kui palju see mind muudaks.
Aga uusaastalubadusena võtsin vastu otsuse, et alustan uuesti. Sõber sai teada, et ma hommikul mediteerin ja hakkas uurima kus ma meie mediteerimise gruppi ka märkeid selle kohta teen. Otsustasin, et kuna viimased korrad on maksimumiks 3 päeva olnud, siis ei tee gruppi ühtegi postitust enne kui 4 päeva pole möödas. Ja neljas päev on täna.
Eelmise aasta lõpuks olin oma hommikused ärkamised täiesti viimasele minutile jätnud nii, et ärkasin hommikuti 8:45, et kell 9.00 toast välja bussile minna. Uute muutustega seoses panin äratuse 7:00-ks. Isegi need 2 lisa tundi tunduvad liiga vähe olevat. Sest oi kui raske on voodist välja saada, kui harjumusest tean, et tegelikult võiksin 2 tundi veel magada. Need on muutused, mida ei saanud tänase päeva sissejuhatamiseks tegemata jätta.
Aga asun nüüd tänase päeva juurde. Kui kell helises lükkasin selle ainult 1 korra edasi. (Tavalise 10-12 korra asemel) Panin suure tule põlema ja spetsiaalselt hommikuks mõeldud guided meditatsiooni kõrvaklappidesse mängima. Istusin voodi peal ja tegin juhatuste järgi. Kui see läbi sai, jäi mu pilk järgmisele videole, mis youtubes oli. See oli veel üks hommikune meditatsioon. Mõtlesin, et sätin ennast teki alla pikali seda kuulama, aga siis ühel hetkel oli seal lause, mis ütles, et kui sa seda kuulad, siis ära istu, ega lama, vaid ole püsti. Mu esimene mõte oli: “Ei ole nii” Aga kobisin voodist välja ja hakkasin hommikusi toimetusi tegema, nagu seal soovitati. Samal ajal kuulasin. Peale seda videot tuli üks motivatsiooni video. See oli SEE, mida mul vaja oli. Üks osa sellest olid ka afformatsioonid iseenda kohta. Ma suudan, ma saan, ma olen väärt jne. See video andis mulle suure boosti oma päevale vastu minna…oma uusaastalubadusele vastu minna, oma uuele aastale vastu minna. Tegin otsuse, et kuulan seda videot igal hommikul, Sest inimesega on juba kord nii, et kui ta kuuleb midagi üles tõstvat ja motiveerivat, siis on see meeles heal juhul nädal ja siis vajub hea info unustuste hõlma. Aga mina ei taha seda. Smuuti tegemise ajal kuulasin veel järgmist videot.
Bussi peale mineku ajaks olin ma korraliku motivatsiooni boosti saanud ja mõttes tõlkisin omale neid afformatsioone ümber ja mõttes ütlesin neid sellise veendumusega, et jäin neid päriselt uskuma enda koha 🙂 Tööle jõudes mõtlesin, et kuulan seda viimast videot uuesti. Panin kõrvaklapid pähe ja sealt tuli terve listi täis motivatsiooni videosi. Mitu tundi järjest. See andis uue perspektiivi asjadele. Loomulikult pani see mõtlema ka jitsi trenni peale. Üks lause mis pani mõtlema oli: Kui tahad kuhugi jõuda, pead olema esimene kes kohal on ja viimane kes lahkub. Pead tegeme ka, siis kui ei ole tuju midagi teha. Seal oli väga palju mõtteid mis panid mind mõtlema, et tahan jitsis pingutada rohkem. Tahan edasi areneda ja paremaks saada. Aga see ei tule lihtsalt ja nõuab pingutust ja aega. Võtsin vastu otsuse, et teen trenni suurema kirega kui varasemalt.
Trenni jõudes olin rõõmus ja õnnelik. Tuju oli meeletult hea. Infot ammutasin mõnuga ja mis peamine, mulle tundus, et asjad isegi tulid välja nii nagu peab 😀 Trenni ajal arutasid meie kolm treenerit omavahel midagi ja trenni lõpus jagas Armin triipe. Poistele enne ja siis palus ka minul oma vöö talle anda. Ma ütlen ausalt, et see ei tulnud mulle seekord üllatusena. Küll aga oli see väga oodatud. Teise gruppi üle saatmise juttu oli Armin mulle juba mitu kuud rääkinud. Aga kuna siis võin (peaksin) Roni trenni üle minema, siis millalgi vastasin talle, et ei taha/julge veel üle minna. Sellises vastuses oli mitu asja koos. Üks nendest oli harjumus. Armin oli juba enne jitsi mu Wing Tsuni treener. Mingid oma naljad ja õpetamise tehnikad olid omaseks saanud. Teine põhjus oli harjutusparterid olid omaseks saanud jne…
Ise tunnen, et olen viimasel ajal vaikselt edasi arenema hakanud, aga samas treenerid on need, kes seda arengut määravad ja hindavad. Seega ise võin ju arvata, et olen väärt, aga nemad peavad ka seda märkama. Meil klubis on see uute triipude jagamine üsna levinud ja päris tihti lõppeb trenn triibutamisega. Armin on mitu korda mulle maininud, et saadab mu varsti Roni trenni ära, aga triibutamiste ajal on mu vöö siiski uue triibuta jäänud. Päris mitmel korral olen nördinud olud, et millal siis ometi? Aga samas olen olnud rahul selle mugavusega, et saan aru, mis tegema peab ja rullida on hea samade paarikistega. Paljud trennikaaslased on viimasel ajal mulle öelnud, et sinuga ei saa üldse sparrida sa libised igalt poolt minema, või siis olen domineerivam pool olnud. Kui Armin rääkis mida on vaja enda käest küsida enne uue triibu saamist, siis meeldis mulle ikka mõelda, et ma ei oska midagi. Neid asju mida ma reaalselt ei valda on oi oi kui palju, aga ku võrdlen ennast pool aastat tagasi ja nüüd, siis ikkagi näen arengut. Samas on see mulle hea õppetund, et mina ei ole otsustaja kas olen triibu vääriline või mitte. Pidin lihtsalt tegema oma asja ja nii ma ka tegin ning saingi lõpuks kätte oma tuttuue triibu 🙂 Ma loodan, et mul püsib see meeles ka tulevikus, et oma asja teha. Kogu selle triibutamise tegi eriliseks see, et olin hommikul võtnud vastu otsuse rohkem pingutama hakata Ja sain kohe selleks ka võimaluse😀
Uues grupid on kõik uus, Treener, treenigpartnerid, ja ilmselt ka minu koht “toiduahelas” Uude gruppi üleminek ei ole kohustuslik vaid soovitatav. Isegi kui Armin ütles mu vööle triiu ümber kerides, et saadab mu oma grupist minema, siis tegelikult otsustan, et käin tema trennides kuni tsükli lõpuni edasi. Sest uude gruppi edasimineks on ühest küljest põnev aga samas natukene ka hirmutav.
Peale Jitsi algas ka maadlustrenn. Täna kandus positiivsus ka sinna trenni edasi. Olen seal üks nõrgemates olnud. Sisendan endale pidevalt, et ma ei oska seal eriti midagi teha, aga tänastest videodest õppisin ka seda, et ennast ei tohi maha teha. Mida rohkem negatiivsele keskendud, seda rohkem seda ligi meelitad. Viimasel ajal olen tundnud, et kui maadlus väga välja ei tule, siis soojendus harjutused hakkavad järk järgult paremaks minema. Lahe oli see, et Ron lasi täna soenduseks teha natuke raskemaid asju. Osade soojendusharjutuste mitte välja tulemine on seisnud hirmu taga. Kartuse taga ennast vigastada. Mitu tundi hommikust motivatsiooni mõjus ka selles osas positiivselt. Olen alati kartnud kätelseisust otse kukeralli minna. Aga täna oli entusiasm suurem kui hirm, sest peas oli mõte, et kui ma ei proovi, siis ma ei hakkagi kunagi julgema. Esimene läks metsa. Käed vajusid alt ära. Mille peale Armin kõrvalt kommenteeris, et peaksin kätekõverdusi tegema, et käsi tugevamaks saada (selles on tal tegelikult õigus). Ütlesin talle: Sssshhhhhh sul ei ole ikka üldse usku selles osas minusse ma vaatan? Õnneks oli mul endal usku rohkem ja teine tuli ilusti välja. kolmandaga juhtus aga see, mida ma alati olen katnud. Kaldusin nii palju üle, et maandusin selja peale. See üle kaldumise tunne on olnud see, mida ma kartsin, aga täna ei tundunud see tunne minu hirmu väärilisene. Hiljem peale trenni harjutasin seina najal natuke seda üle kaldumise tunnet. Ma usun et saan sellest hirmust varsti võitu. 🙂
Mida ma tänasest päevast kõige rohkem õppisin on see, et mõtted on vaja õigele kursile saada ning oma asja teha. Nii hästi kui võimalik. Siis tuleb areng, mida on ka väljapoole näha.
Oh ma olen õnnelik.