[adzbuzzer]
19.juunil.2017 käisin DECORIS Showroomis pulmasoengute koolitusel. Koolitajaks oli Erica Roosimaa (Teras), kes on välja töötanud sellise asja nagu SOENGUMENÜÜ, mille üheks osaks on pulmasoengud. Koolitus maksis 99€. Kui raha peale mõelda, siis tundub kallis, aga kui kogemuse ja teadmiste peale mõtlen, siis võib öelda, et jäin koolitusega väga rahule.
Osad sõbrad ütlesid, et mis sa sinna ikka lähed? Sa ju nagunii oskad neid ilusaid soenguid teha. Teised aga julgustasid, et koolitustelt on alati midagi õppida. Ja neil oli õigus. Otseselt midagi keerulist minu jaoks ei olnud, aga sain uusi võtteid, mida olen peale koolitust nüüd kasutanud.
Enne koolitusele minekut olin väga põnevil. Sest pidulikud soengud ning eriti pulmasoengud on need, mis mu silma särama löövad. Tahtsin juba varem ühest pulmasoengute koolitusest osa võtta, aga kahjuks ei saanud. Just selle pärast olingi eriti põnevil, et lõpuks saan ennast koolitada alal, mis mulle väga meeldib. Kohale minnes oskas Erica luua sõbraliku õhkkonna ja see võttis kõik pinged maha.
Esimeseks soenguks oli:
Wilde Bride.
See soeng sobib kõige paremini küüni või maalähedaseks pulmaks. Ütleks isegi, et see on sügisesse sobiv soeng. Veidike lohakas, aga ometi kaunilt punutud.
Kui ma tavaliselt teen punutiseks kalasaba või prantsuse patsi (peale või alla poole juurde võetavate salkudega), siis seekord kasutasime punutisena viljapea patsi. Nii, et salke võtsime juurde ainult pealae poolt (ülevalt). Viljapea pats jäi eriti ilus, kui seda sõrmedega ühtlaselt laiali tõmbasin.
Teiseks nipiks, mida ma varem pole kasutanud oli see, et tupeerimise asemel kasutasime 
soengutäidet. See on kunstjuustest võrgu sees padjake, mille alla punusime peidupatsi e ankrupatsi. Selle külge kinnitasime soengutäite, et kogu soeng kindlalt paigal püsiks. Soengu alumise osa juuksed jaotasime viieks enam-vähem võrdseks osaks ja punusime tavalised punupatsid. Tõmbasime punupatse natuke laiali ja katsime nendega soengutäite. Kuna olin just paar päeva enne koolitust ühe pulmassoengu teinud, siis oli kiusatus patside asemel kasutada sama tehnikat. Aga ma ei teinud seda. Niigi tegin viljapeade alguse natuke teisiti kui ette näidati. Alustasin mõlemat patsi otsmiku keskelt, mitte kulmu kõrguselt.
Kui ma seda soengut uuesti teeksin, siis ilmselt muudaksin natuke järjekorda. Eraldaksin ülemise ja alumise osa juuksed jaotusjoonega. (U jaotus horisontaalselt kõrva tipust kõrva tipuni). Ülemise osa juustest kinnitaksin esialgu eest ära. Määraksin soengu kõrguse ja teeksin soengu alumise osa ära. Kui see on valmis, tuleksin ülemise osa juurde tagasi ja teeksin viljapea punutised. Sedasi tehes annab punumise ajal viljapea kõrgusega mängida nii, et see istuks täpselt sinna kohta kuhu vaja ning hiljem ei oleks vaja turritavaid kohti klambritega peita. Nii jääb tulemus isegi lohakana mõeldud soengu puhul puhtam.
Teiseks soenguks oli Erica sõnul viimastel aastatel üha popolaarsemaks muutunud soeng:
Just say Yes
See on ideaalne soeng väga paksude juuste puhul. Õhukeste juuste puhul tuleks kasutada lisa juukseid. Kui ei ole soovi püsipikendusi paigaldada, siis on variandiks clip-in pikendused, või HALO pikendusi. (Tamiili küljes on pikendused, mis paigaldatakse ümber pea oma juuste vahele.)
Kui näidispilti vaatasin, siis oleksin tahtnud seda soengut natuke teist moodi teha. Kiusatus oli suur, aga mõtlesin, et tulin koolitusele uusi tehnikaid õppima, seega ei lähe lihtsama vastupanu teed. Nii esimese kui ka teise soengu puhul oli minu eesmärgiks jätta õhuline mulje. See on asi, mis mul juuksurikoolist meelde on jäänud. Soengukunsti õpetaja rõhutas alati, et soeng peab olema nii eest, tagant kui ka profiilis vaadatuna proportsioonis ja ei tohi olla peadligi “lakutud”. On ka erandeid, aga need on konkreetsed ja väga puhast teostust nõudvad soengud. Need 2 esimest, seda kindlasti ei nõudnud. Põhitehnikaks kasutasine škuttimise ja ümber salgu keeramise tehnikat, aga seda on natuke raske kirjeldada.
Selliste alla poole koonuse kujuliste lokkis soengutega tekitab mulle alati muret see kuidas juukseotsad ilusti ühtlaselt “voolavaks” saada nii, et iga loki ots ise suunas harali ei vaataks. Oluline on ka see, et soengu lõpp moodustaks terviku ülejäänud soenguga, mitte ei ripu eraldi “soolikana” uhke soengu all. Et seekord seda vältida, tegin soengu alla otsa läbipaistva kummiga juustest väikese aasakese, mille peitsin klambritega soengu sisse, nii, et seda näha ei jäänud ja soengu lõpp harmoneerus kogu soenguga.
Kolmandaks soenguks oli:
My Lolita
See soeng oli minu jaoks kõige tehnilisem. Midagi sellist, mida ma varem pole eriti teinud. Kasutasime selles huvitavaid lahendusi keeruka soengu lihtsamaks muutmiseks. My Lolita on soeng, mis nõuab puhast ja siledat pinda. Üheks soengu elemendiks oli vesilaine. See on tehniliselt, vähemalt minu jaoks, üsna keeruline element. Võtsime selle jaoks U kujulise jaotuse tukas, koolutasime sirgendajaga juuksejuured vajalikus suunas ja keerasime näpulokid. Kinnitasime lokid tagant poolt klambritega (et soovimatut ranti ei jääks). Jätsime lokid jahtuma.
Kui ma tavaliselt kinnitan soengu ülemise koheva osa klambritega, siis seekord kasutasime läbipaistvat kummi. Esialgu kõrvale jäetud külje juuksed tõime ka selle kummi juurde ja moodustasime nendest ühtse saba. Saadud saba tupeerisime ja moodustasime sellest soengutäite.
Lahti jäänud juuksed jaotasime 3-4 osasse. (Muidu 3 osasse, aga kuna Ericale meeldis mu punutis esimeses soengus, siis soovitas mul selles soengus ka punutist kasutada.) Tupeerisime salgu pealmise poole kergelt, et oleks kergem soovitud vormi saavutada ning keerasime salgu üle soengutäite. Nüüd jäi tupeeritud osa soengu sisse poole. Silusime pealmise pinna ja kinnitasime salgu alumisse otsa läbipaistva kummi. Nii püsib salk täpselt nii, nagu meil kinnitamiseks vaja. Salgu otsa peitsime ära. Alustasime keskmisest salgust ja tõime äärmised risti üle. Minul oli veel neljas salk ka, millest punutise tegin.
Kui tagumine osa valmis, pöördusime tagasi vesilaine juurde. 
Kammisime kõik 3 lokki üheks kokku ja hakkasime lainet kujundama. Peale sobiva kurvi saavutamist, kinnitasime selle kurenoka klambriga. Kui kogu vesilaine oli sobivalt paigas, võis kinnitamiseks kasutada klambriga või tamiiliga traageldamist. Ma ei teadnud varem, et juuksurid soengute põimimiseks õmblemist kasutavad. Aga see on vesilaine taoliste elementide kasutamisel hea nipp.
Viimaseks soenguks oli:
Forewer Yours
See on kõige klassikalisem ülespandud pruudisoeng. Selle tegemiseks kasutasime jälle ankrupatsi. Kui esimeses soengus punusime selle horisontaalselt, siis seekord punusime vertikaalselt. Ankrupatsi külge kinnitasime soengutäite. Keerasime kõik juuksed sirgendajaga lokki, nii, et lokk keeraks alati soengutäite poole. Et lokid tugevamalt oma kuju hoiaks, kinnitasime nad jahtumiseks kurenokkadega esialgu pea külge. Kui kõik lokid olid keeratud, hakkasime neid ükshaaval soengutäitele kinnitama. See soeng paistab lihtsam, kui see tegelikult on. Kui ma ise seda soengut teen, siis ilmselt kinnitan lokid väikeste jaotustena pea külge enne kui neid soengutäitele kinnitama hakkan. Mulle tundub, et seda soengut on kõige parem teha üle õlgade keskmise pikkusega juustesse. Siis on piisavalt juukseid ja viimaste salkudega ei teki tunnet, et: “kuhu ma need veel panen?”
Kuna osasi tehnikaid on raske kirjeldada, siis huvi korral julgen seda koolitust kindlasti soovitada. Mina sain sealt uusi tehnikaid ja ideid, mida kasutada. Tuli mõte ka oma soengumenüü koostada, et oma klientide valikuid lihtsamaks teha ja lemmik soengute tehnikad välja töötada. Lisaks kasutasime koolitusel By Katriin käsitööna valmistatud kaunistusi, mis andsid ka mulle inspiratsiooni ise juuksekaunistusi valmistada.
