Et kõik nüüd ausalt ära rääkida, siis tuleb algusest alustada. 5 aastat tagasi meelitas mu sõbranna mind Hiina võitluskunsti nimega Wing Tsun õppima. Algul puiklesin vastu, et ei taha sinna trenni minna, sest käisin tol ajal juba tantsimas. Aga pärast esimest trenni hakkas selles võitluskunstis midagi meeldima. Käisin seal 3 aastat. No ajaliselt 2,5. Tervislikel põhkustel tuli paus sisse ja pärast tagasi minna eriti ei julgenud. See sama sõbranna avastas enda jaoks Brasiilia Jiu Jitsu ja kohe kui ta sinna läks hakkas see talle meeldima. Loomulikult hakkas ta mind ka sinna üle meelitama, aga mina ei suutnud harjuda mõttega, et kuidas ma nende higiste meestega seal kaisutama peaks hakkama??? Ja mulle meeldib ühele asjale truu olla (aga vahel ei ole see hea mõte). Kuna minu hiina võitluskunstide treener on ka Jitsi treener, siis oktoobriks 2016 suutis ta mu lõpuks ümber veenda, et ma siiski prooviksin. See olevat mulle rohkem loomuomasem. Sest olgem ausad 3 aastat Hiina võitluskunstis ja praktiliselt mitte mingeid oskusi selles. Vähemalt ise tundsin lõpuks nii. Isegi kui olin üsna korralik kohal käija. Väga nüri lihtsalt. Paljud arvavad, et WT ongi mõttetu ja tänaval see ei toimi, tegelikult on nii mõnigi asi mida saab sealt jitsi ka üle tuua. Ja selle võitluskunsti õppimiseks tuleks tohutult palju eratunde võtta, et tekiks õige tunnetus ja saaks aru kust jõud tuleb ja kuhu minema peab. Samas õppisime seal ka lisa trennina püstivõitluse ja maadluse elemente. Mu sõbranna ütles, et Wing Tsuni ja Jitsi ei anna omavahel isegi võrrelda. Ja nüüd kui olen ise ka Jitsi “armunud”, siis saan väga hästi aru miks ta seda ütles.
Alguses oli muidugi keeruline kõigest aru saada ja meelde jätta, aga kui natukene vaeva nägin ja kohe alla ei andnud (Käisin 2 korda järjest algkursuse läbi) , siis õppisin sellest rõõmu tundma. Tihti on nii, et kui päeval on midagi “pekki” läinud ja trenni lähen, siis trennis oma halba päeva enam ei mäleta. Sest trenn on piisavalt intensiivne. Kui tähelepanu ei pööra, siis jookseb “juhe” kokku ja ei saa lõpuks midagi aru, mida tegema pean. Treeningkaaslastest saab justkui uus perekond.
Ja pole see meestega rullimine nii õudne midagi nagu ma alguses arvasin 😀 See on lahe tunne, kui mõnda harjutust tehes ütlevad, et pane seda kätt või jalga natuke siia või sinna poole, muidu ma saan liiga kergesti ära põgeneda või muidu ei tule lukku või kägistust. No olgem ausad millises spordialas sa veel oma vastaselt selliseid juhiseid saad? 🙂 See trenn arendab strateegilist mõtlemist, õpetab kiiresti tegutsema, oma samme ette mõtlema (seda pean veel kõvasti harjutama) ja aru saama, mis olukorras ma hetkel olen ning kuhu edasi minna. Kui sa ei tea sellest alast midagi, võid ekslikult arvata, et see on vägivaldne ala: lukud, kägistused ja sinikad….Tegelikult on trennid lõbusad, kui vastane on sujuv mitte jäik ja kange. Kui mõlemad liiguvad on mõnus kulgemine. Võistlused – need muidugi teine teema. Seal on mõlemad enda eest väljas.
Täna (6.10.2017) sai täpselt aasta täis minu jitsi teekonnal. Alles aasta, aga tunne on küll, nagu teekond oleks pikem olnud. Aasta jooksul olen nii mõndagi juba jõudnud. Olen algkursust praeguseks teinud 3 ja pool ringi. (2 ringi osalesin ise, 1 olin vaatleja ja nüüd olen vabatahtlikult abis) Mu lemmik osa on treener Arminil praegusel algkursusel abiks olla. Kui olen see, kelle peal näidatakse, siis lihtsalt pean asju õigesti tegema, sest mind jälgitakse ja tehakse järgi. See paneb pingutama. Ja mu avatud kaitse algasend on kindlalt paranenud. Muud asjad ka ma loodan, aga see on üks asi mis mõni aeg tagasi oli mul pm olematu.
Aprillis võtsin osa Eesti esimesest ainult naistele mõeldud seminarist. Seal oli osavõtjaid ka teistest riikides nii Soomest, Rootsist kui ka Austraaliast tuli kohale üks eestlanna. See oli tore seminar. Pidin oma julguse kokku võtma ja väljastpoolt meie klubi ka inimestega suhtlema hakkama. Esimese trenni soojenduses suutsin oma jalgu nii vigastada, et esimene trenn tuli koos ühe teise neiuga mati kõrval pealt vaadata. Paistetus alanes ja jalad taastusid üllatavalt kiiresti. Ma lihtsalt keeldusin uskumast, et pean selle seminari vahele jätma. Mudisin ja masseerisin neid. Õnneks minu jalad ortoosi ei vajanud nagu selle teise neiu jalg. Muidugi ma emosse ka ei läinud. Kui oleksime koos länud siis vb oleks ka ortoosi saanud. Õhtuse trenni sain juba rahuliku koormusega kaasa teha. Naiste laagrist hakkas idanema ka mõte, et kohe tulevatel võistlustel osaleda.
13.mail.2017 võtsingi osa oma esimestest võistlustest. Selleks ajaks ei olnud mul vööl veel ühtegi triipu. Ja võin julgelt öelda, et see oli kui võõras kohas pea ees vette hüppamine. Aga väga huvitav kogemus sellegi poolest. Pikemalt kirjutan sellest oma järgmises postituses.
Nädal peale võistluseid 25.mail, tuli mu vööle ka esimene triip. Mäletan, et see triip oli minu jaoks ootamatu aga samas väga oodatud. Aga kui selle sain, siis oli selline tunne, et oot mille eest see nüüd? Ma ju oskan nii vähe alles?
Juulis oli Pärnus suvelaager. Ma ootasin seda nii väga. Olin varem ainult kuulnud, et seal on lahe, aga nüüd sain ise kogeda. Mitu tundi päevas väsitavaid trenne. lõpuks pea “tossas” otsas, aga järgmisel päeval jälle uue hooga pihta. Ka see seminar ei möödunud vigastusteta. Juba pärast esimest trenni oli mu keha sinikaid täis. Ja mida päev edasi seda rohkem neid tuli. Ja me isegi ei löönud seal. ühes trennis suutsin ka põlve vigastada ja see paraneb mul siiamaani veel. Ainus negatiivne asi selle laagri juures oli social event. Muidugi tüdrukutega oli tore Pärnu muuli juures käia aga see ühine asi oli lihtsalt kurvaks tegev (Kes oli see teab)
Aasta jooksul olen osalenud veel mõnel seminaril. Ja meie algne klubi Jiu Jitsu Akadeemia liitus septembris 3D treeninguga. Nii, et olen ka nüüd mõmmide ridades.
[adzbuzzer]