Jiu Jitsu

Esimene BJJ võistlus 13.mai.2017

Kahetised tunded

 

Oma esimeselt Brasiilia Jiu Jitsu võistluselt sain pronks medali. Tundub nagu täitsa tore või mis? Minna esimest korda võistlusele ja koju tulla medaliga. Jah seda siis kui sinu kaaluklassis oleks peale sinu ja kahe neiu veel vähemalt kolm, kaks või kasvõi üks võistleja. Ärge saage valesti aru, ega ma ei läinudki sinna võidu mõtetega. Ja paremat kui kolmas/viimane koht oma esimestelt võistlustelt oleks natuke naiivne loota. Sest tagant järele mõeldes, siis mu ettevalmistus võistlusteks oli üsna nulli lähedane.

Ma isegi ei mäleta kust mul tuli idee, et võiks see kord võistlustest osa võtta. Kui ma sellest oma treenerile (Arminile) mainisin, sain vastuseks, et ei ole visteriti mõtet veel, Eesti meistrivõistlustel on kõik tasemed koos. Siis saigi see mõte kõrvale pandud. Aga aprilli lõpus oli ainult naistele mõeldud laager ja seal üks naine kes on ka väga uus valge vöö ütles, et tema on mõelnud, et läheb võistlustele. Kui tema oma treenerile sellest rääkis siis treener (Priit) ütles talle. „Mine muidugi. Peksa saad nagunii, aga vähemalt saad kogemuse“vms. See pani mu sees uuesti elama selle tunde, et ma siiski tahaks ka osaleda, aga uuesti sellest Arminile rääkida ei julgenud. Peale laagrit toimuvates trennides proovisin laagris õpetatud tehnikaid ja paaril korral need isegi õnnestusid. Sparrides andsin endast parima ja 2 trenni enne võistlusi tundus, et trennis läks täitsa hästi.

Kuna registreerimis keskonnas oli viimasel päeval enne registreerimise lõppu paljudel probleeme, tuli otsus, et registreerimine on avatud järgmise päeva kella 11 hommikul. Mu treener küsis mu käest: “Noh kas paned ka ennast kirja?“ Vaatasin teda imestunult natuke altkulmu ja ütlesin, et ta ju ise ei soovitanud mul seda teha? Siis vastas, et: „Tänases trennis oli juba täitsa hea su sparri vaadata“ Ma ise ei saanud aru millest ta räägib, aga kui ta nii ütles siis tuli seda ju komplimendina võtta… vist. Lubasin järgmise hommikuni veel mõelda, kuigi tegelikult oli jaatav otsus mu sees juba tehtud. Jäi vaid järgmisel päeval otsus enne kella 11 hommikut ära vormistada.

Mina, tehnika, internet ja igale poole läbi telefoni registreerimised ei käi kokku. Ning otseloomulikult tekkis mul probleeme regamisega. Sellegi poolest sain regamise enne õiget aega tehtud. Tegemist oli kolmapäeva hommikuga, ehk 3 päeva enne võistlusi. Peale regamist oli terve päev selline tunne, et ma ei saanud ise ka aru millega ma hakkama olin saanud ja miks 😀 Otsustasin ühendust võtta sõbrannaga (James loomulikult), kes on võistlemisel nagu kala vees, ta oli nõus mulle reegleid seletama ja näpunäiteid andma. Peale temaga kokku saamist tundsin ennast natukene paremini, sest varem olin 3 korda ainult võistlusi vaatamas käinud, aga reeglitest polnud mul aimugi. Külaskäik sõbranna juurde oli mu ainus ettevalmistus, sest eelmine päev enne võistlusi olin ma kella 1-ni öösel tööl (see oli juba enne seda paika pandud kui võistelda otsustasin.) Kell 2 jõudsin koju ja äratus oli kell 7 hommikul. (Tegelikult tean, et uni enne võistlust on väga oluline.)

Kuna minu treener on võistluste peakorraldaja, siis olime temaga esimesed kes kohale jõudsid. Kohapeal selgus, et teised abilised jäävad hiljaks või jõuavad siis, kui võistlus juba peal on… Selline suhtumine ausaltöeldes natuke ärritas mind ja tundsin kuidas mu tuju halvemaks muutub. Siis ilmus kohale üks kohtunikest, kes teatas, et ta unustas medalid ära tuua….? Mida? (Kahel eelneval võistlusel olen aidanud nendega tegeleda, seega tundus see justkui vaikimisi ka seekord minu ülesandena, aga õnneks suutsin sellest mõttest üle saada. Kuna võistlesin seekord ka ise, siis suutsin selle vaikimisi võetud ülesande kõrvale jätta ja mitte sellele mõelda. Õnneks laabus see asi ilusti ja kõik medalid said paelad külge ja hiljem ka võitjatele kaela.
Ja tuligi aeg võistlemiseks riided vahetada. Riietusruumi poole liikudes nägin oma esimese matši vastast. See pani mu südame natuke kiiremini põksuma. Tean seda neiut eelnevatelt võistlutelt kui vaatamas olen käinud, aga isiklikult suhelnud ei olnud. Riideid vahetades nägin enda kõrval veel ühte umbes minu kaalus neiut. Eeldasin, et tema on mu teine vastane. Oligi. Soojenduse ajal tundsin kuidas ärevus tõuseb, aga õnneks mitte väga hullusti. (mõnel isegi käed värisesid.) Kuna minu esimene matš pidi olema kolmas, siis olime esimese vastasega kuue esimese seal, kes kontrollkaalumisele läksime. Seal tekkis meil temaga väike põgus vestlus ja minu jaoks võttis see pinged maha. Nagu ma mainisin, siis minu matš PIDI olema kolmas, aga kuna teine matš jäi vahepealt ära, siis tuligi teise paarina matile astuda. Ärevus oli sees ja avastasin, et Armin ei olnud veel korralduslikel põhjustel nurgas valmis. Minu sees tekitas see ebameeldivat ärevust ja isegi väikest pahameelt. Ta pidi filmima ja nõu andma samal ajal. Kui tema paika sai, siis sai matš alata. Väike naeratus vastasele käe surumine ja algaski. Mu esimene matš möödus nii kiiresti, et ma mäletan sellest väga vähe. Peaaegu kohe oli mu vastane maas ja Armin hüüdis: „ jääd püsti ei kuku maha!“ Nii kui ta oma lause lõpetas, olin ma pikali maas.  Edasine käis kiiresti. Vastane oli backis. Hoidsin lõuga tugevalt sees, et ta kohe kägistust peale ei saaks. Kuulsin kuidas Armin ütles, et sa pead konksud välja saama. Seda teadsin ise ka, aga vastase konksud olid väga tugevalt sees ja ma ei pääsenud sealt kuhugi. Ühel hetkel kuulsin kuidas vastase nurgast hüüti, et tal on ühte alt haaki vaja. Mõtlesin, et ma ei tohi talle seda anda, aga ma ei saanud arugi kui see juba sees oli. Ta sai kägistuse korralikult peale ja tuligi alla anda. Kuna olin oma esimest vastast varem võistlemas näinud siin natuke nagu teadsin, et ilmselt nii läheb, et ta mu alistab.

  

Teise matšini olid mõned matšid vahet aga siiski tuli see väga kiiresti. Oma toimetuste tõttu korraldaja rollis ei saanud Armin jälle õigel ajal valmis olla. Kui platsikohtuik mult küsis kas olen valmis, siis ma ei julgenud öelda, et ei ole valmis kuna treener pole nurgas. Seega andsin nõusoleku ja lootsin, et treener ka tähelepanu koondada saab. Automaatselt tuli väike naeratus vastasele, aga tema poolt oli täiesti tuim pilk. (Ei taha teada millele ta mõtles.) Nii kui me mati keskel kokku saime hakkas ta kätega minu jaoks kummalisi liigutusi tegema. Sain aru et ilmselt on ta püstivõitleja. …See tähendab ju seda et tõenäoliselt hakkab ta maadlusega mind maha viima. Vaatasin, et ta ise initsatiivi ei võta, seega haarasin ta Gi kraest ja istusin maha. Ta tuli ka alla, aga tõusis kohe uuesti püsti ja mulle tundus ,et nii oli 4-5 korda järjest. Ma ei saanud aru miks ta ründama ei asu. Ühe korra jäin maha istuma, aga kuna ei olnud kindel kas võin istuma jääda, siis tõusin uuesti püsti. (Reeglid polnud selged)  Ja siis see tuli, maadlusega (Karu kalliga) viis vastane mu maha. Mingi hetk ma mäletan, et ta oli mul side’is ja hoidis mu kaugemat küünarnukki kinni, mäletan, et tekkis veel olukord kus mul oleks peaaegu olnud võimalus talle backi saada,aga ta siiski oli kiirem. Minu mäng oligi mängitud. Tema käsi minu kõri alt läbi. Kuna ma oma lõuga üsna tugevalt sees hoidsin, siis tuli ta teise käega mu otsaasisele, et seda taha poole tõmmata et ma lõuga tõstaksin ja kägistus korralikult sisse saada. Ma proovisin anda endast kõik ja teha mis mul meelde tuli, aga kahjuks keerasin ennast valele poole nii, et mu käsi ja kael mõlemad sattusid tema kägistuses sisse. Tundsin, et mu Gi varrukas on mu näo peal ja ma ei saa hingata. Aga samas ei olnud kägistus täielikult peal. Olin kahevahel kas täppida välja või mitte, aga kartsin, et pilt võib tasku minna ja otsustasin siiski täppida. Kõige raskem selle teise matši juures oli see, et vastase treener (lõugas) mati äärest nii kõvasti, et see natukene blokeeris mind lukku, sest ma reaalselt ei kuulnud mitte midagi mida minu treener mulle hüüdis. (Kui üldse hüüdis) Veider aga selle actioni sees suutsin mõelda sellele, et ma ei kuule oma treenerit ja olen täiesti üksi. Kuigi tegelikult sa oledki ju üksi oma mõtetega ja peaks mõtlema, et kuhu edasi ja mis teha tuleb. Oma esimesel võistlusel tundsin, et tol hetkel oli treeneri tugi minu jaoks oluline, aga kuna vastase treener oli kordades lärmakam, siis see kahjuks mõjutas mind. Tagantjärele mõeldes isegi liiga palju. Teine kaotus tuli sidechoke’ga vastu võtta.

 

(Kui ülemist paremat pilti vaadata, siis ma ei tea miks ma sealt jalalukku ei läinud)

Üks jitsi neiu ütles mulle, et mu vastased võitsid mind agressiivsusega. Mina läksin matile nagu trenni tegema, aga nemad tulid võistlema. Ma soovin, et ma oleksin enne võistlust teadnud, et mõõdukas agressiivsus võistlusel on tervitatav nähtus. Trenn on trenn aga võistlusel pead endast andma kõik. Ja ma mõtlen tõsiselt KÕIK!

Autasustamisel oli natukene veider poodiumil seista. Aga kui ainult 3 võistlejat on sinu kaalukategoorias, siis neil ei jäänud ju muud üle, kui mulle see pronks kaela riputada 😀 Ja siis ongi need kahetised tunded. Kahe kaotusega seista poodiumil, aga samas tuua esimene (ja ainuke) medal meie klubile (Jiu Jitsu Akadeemia) oma esimeselt võistluselt. (Tänaseks oleme liitunud 3D treeninguga)

Aga  mida ma tegelikult õppisin sellest kogemusest?

-Veidike agressiivsust tuleb kasuks. Võistlus ei ole tavaline sparr. Seal tuleb endast kõik ja natukene veel rohkem anda.

-Matil oled sa oma mõtetega üksi. (eriti kui vastase treener kõigest üle karjub) Sa pead teadma mida ja miks sa teed!

-Minumeelest kõige tähtsam asi. Enne kui sa ei ole võistelnud, ei saa sa aru miks ja mida sa trennis õppima pead. Ning millele seal tähelepanu pöörata. Võistlemine annab trennile palju sügavama ja tähtsama mõtte.

Fotod: Mardo Männimägi Stuudio 7

1 thought on “Esimene BJJ võistlus 13.mai.2017

  1. Sellepärast, et “viimaseks” jäädes medali said, ei tohi küll ennast halvasti tunda. Sa vähemalt võistlesid ja see on juba ise väga suur võit. Treeningutel osalejatest 10…15% on vaid valmis võistlema ja olla üks nende seast on juba ise suur eneseületus 🙂
    Seega medal on medal ja kui kellelgi on selle kohta kobisemist, siis astugu ise matile ja võistelgu 😉

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *